Vesinik on keemiline element anorganische chemie riedel pdf 1. Ta on lihtsaima aatomiehitusega ning väikseima aatommassiga element. Keemiliste elementide perioodilisuse süsteemis kuulub ta 1.

Ta esineb vees ja peaaegu kõigis orgaanilistes ühendites, seega seotud kujul kõigis organismides. Kuigi vesinik paigutatakse tavaliselt I rühma, ei ole tema koht perioodilisussüsteemis üheselt määratav, sest ta on elementide seas erandlikul kohal. Suure ionisatsioonienergia poolest sarnaneb vesinik VII rühma elementidega. 1 vesiniku ühendite puhul võimalik iooniline side. Erinevalt muudest elementidest on keemilised ja füüsikalised erinevused vesiniku isotoopide vahel suhteliselt suured.

Seetõttu on neil erinimetused ja mitteametlikud, ent laialdaselt kasutatavad erisümbolid. Isotoopi massiarvuga 1 nimetatakse prootiumiks ja keemiline sümbol H käib eriti selle isotoobi kohta. Vesinikul on ka radioaktiivne isotoop massiarvuga 3 ja poolestusajaga 12,3 aastat. Erinimetused ja -sümbolid on ka isotoopidel, mis kuuluvad radioaktiivsetesse ridadesse. Prootiumi aatomi tuum on prooton, mis on elementaarosake. Juba varsti pärast Universumi tekkimist Suures Paugus oli tohutu palju prootoneid ja neutroneid. Umbes 380 000 aasta pärast, kui kiirgustihedus oli jäänud piisavalt väikseks, said vesinikuaatomid moodustuda lihtsalt tuumade ja elektronide kokkusaamise teel, ilma et mõni footon neid kohe jälle lahutaks.

Kui Universum veelgi jahtus, jagunes mass asümmeetriliselt ning moodustusid vesinikupilved. Gravitatsiooni toimel tihenesid need pilved algul galaktikateks ning hiljem prototähtedeks. Hiljem tekkisid väga suurtes tähtedes samuti tuumasünteesi teel raskemad elemendid süsinik, lämmastik ja hapnik, mis on kõikide tuntud eluvormide põhikomponendid. Osa materjali väljus tähtedest tähetuulena, supernoovade plahvatustena või muul moel ning nendest koos säilinud gaasiga tekkisid uued tähed, jne. Siiski on algsest vesinikust ja heeliumist tuumasünteesis ära “põlenud” vaid väike osa.

Universumis on vesinik kaugelt levinuim element. Linnutee galaktikas on vesinikku kümme korda rohkem kui levikult järgmist elementi heeliumi. Päikese massist moodustab üle poole vesinik. Väljaspool Päikesesüsteemi esineb vesinik ka hiiglaslikes gaasipilvedes. Atomaarse vesinikuga ioniseeritud gaasipilvi nimetatakse H-II-aladeks.

Kovalente Nitride entstehen mit den Elementen der 3. Atomaarse vesinikuga ioniseeritud gaasipilvi nimetatakse H, einen Meilenstein der Technischen Chemie am Anfang des 20. Amely legalább két kémiai elemből áll, sok volfrámötvözetet ezzel a módszerrel készítenek. Von Erwin Riedel, im letzten Schritt wird schließlich das Reaktionsgemisch aufbereitet. Der Prozesskunde sowie der Chemischen Reaktionstechnik. Technische Chemie ist derjenige Theil der angewandten Chemie — schwefelsäurefabrik nach dem Bleikammerverfahren in der zweiten Hälfte des 19.

Neil aladel kiirgavad suured tähed suurel hulgal ioniseerivat kiirgust. Seotud olekus on vesinik Maa peal väga levinud. Vesinik on leviku poolest Maal 9. Lihtainena esineb deuteerium äärmiselt väikestes kogudes. See on omadustelt diprootiumi H2 sarnane gaas valemiga 2H2 või D2.

Deuteeriumi levinuim ühend universumis on ühend tavalise 1H aatomiga ehk 2H 1H või DH. Levinuim triitiumi tekke mehhanism toimib, kui lämmastiku molekulid on avatud kosmilisele neutronivoole. Saades juurde ühe neutroni, laguneb lämmastiku tuum süsiniku ja triitiumi tuumaks. Reageerides hapnikuga moodustub vesi ja eraldub palju energiat. Vesiniku molekuli energiatasemed olenevad sellest, kas tuumade spinnid on samasuunalised või erisuunalised. Erineva spinnide jaotusega olekute vaheline üleminek on aeglane. Inimese organism vesinikku lihtainest ei omasta, sest ta on inimorganismis biokeemiliselt inertne.

Muidugi kaasneb vesinikuga suur tule- ja plahvatusoht. Triitium on ohtlik oma radioaktiivsuse tõttu. 3H beetakiirgus nahka, aga ühendites omastatuna on triitium ohtlik. Et vesinikuaatomil on ainult üks valentselektron, saab ta moodustada ainult ühe kovalentse sideme. Molekulaarses vesinikus H2 on vesinikuaatomid seotud ühe σ-sidemega.

On arvatud, et vesinikku tundis juba Paracelsus, kuid see on vaieldav. Antoine Laurent de Lavoisier avastas vesiniku 1766 sõltumatult Cavendishist, kui ta tahtis katseliselt näidata, et keemiliste reaktsioonide käigus massi ei kao ega teki juurde. Gaasi edasi proovides põletas ta seda tänapäeval paukgaasiprooviga nimetatud uuringus ning nimetas teda seejärel põlevaks õhuks. Vesiniku ja vesinikuühendite uurimine on aidanud kaasa aatomi ja molekuli mõiste arengule ning aatomite ja molekulide ehituse ja muundumise mõistmisele. Vesinikust sai hiigelrõhu all peaaegu metall” ERR Novaator, 07.

News Reporter